ZENi nett on su telefonis alati piiramatu kiirusega – kihutad nobedalt nii 3G-s kui 4G-s!

Loe lähemalt

ZENiga on lepingud ja arved möödanik – suvega peab kaasnema vabadus, igas mõttes!

ZEN toob sulle alati trumbid kätte ning lajatab letti ülisoodsad kõned, sõnumid ja neti!

Loe lähemalt

Eesti kõige trumpässama ZEN kõnekaardi leiad toidupoodidest, postkontoritest, kioskitest ja tanklatest üle Eesti.

Märt MadisonPARKUURIJA

Millal leidsid enda jaoks parkuuria?

Ma avastasin Parkouri 2008. a kevadel. Veetsime sõpradega peale kooli noortekeskuses aega ja surfasime youtubes. Nägime ühte videot kus inimene hüppas ringi ja tegi trikke. Kuna see tundus väga vinge, siis läksime sõpradega õue, et trikke järgi proovida. Esimese trikki õppeprotsess oli väga lõbus ja see tunne mis pärast triki välja tulemist tekkis oli super.



Millal ja kuidas avastasid, et linnakeskkond võib olla sinu mänguväljak?

Pärast parkouri avastamist hakkasin keskkonda koheselt teistmoodi nägema. Pingid ei olnud istumiseks. Müürid ei olnud takistuseks. Käsipuud ei olnud piiramiseks. Kõik asjad muutusid treening objektideks, millega end proovile panna nii füüsilsielt kui ka vaimselt.



Kes või mis sind inspireerib?

Ma ei tooks välja ühtegi konkreetset inimest kellest ma inspiratsiooni leian. Mind inspireerivad inimesed kes on teinud 20 aastat parkouri ja inimesed alles alustasid. Kuna kõik liiguvad natuke erinevalt, siis täiesti igas ühes on midagi mida õppida. Kui ma näen, et inimene kasutab oma keha, et huvitavalt liikuda, siis see on väga inspireeriv minu jaoks. Olgu see tants, rulaga sõitmine või lihtsalt laps mänguväljakul turnimas.



Mõni kummaline, põnev või lõbus seik seoses parkuuriaga?

Me käike sõpradega tegemas nö "parkouri reise". Tähendab seda, et võtame potased, kaamera, väikese seljakoti ja sõidame lennukiga välismaale. Kohale jõudes otsime facebookist kohaliku parkouri komuuni üles ja anname teada, et oleme riigis ja tahaks kohalikudega trenni teha, chillida, majutust jne. Sa ei pea isegi ühist keelt leidma, Parkour on füüsiline keel. Üks parkouri harrastaja on teisele alati "brother from another mother".



Mida tulevikult ootad?

Mul mingeid suuremaid ootusi tuleviku suhtes ei ole. Teengi hetkel täpselt seda mida ma tahan ja nii nagu tahan. Lihtsalt edasi areneda. Kiiremaks, osavamaks, tugevamaks. Lisaks on minu eesmärgiks on tutvustada ja populiseerida parkouri Eestis. Sellepärast teen ka Parkouri trenne, töötube ja aktiivselt videosi. Proovin olla eeskujuks. Kaugemas tulevikus tahaks avada parkouri sisesaali Tallinnas.

Kultuuri- või lihtsalt vaba aja soovitus?

Minge kinno. Olen ise filmifanatt. Tulevikus saate kindlasti näha minu lavastatud filme kinodes. Hetkel teen lühifilme Youtubes.

Mõne lemmikloo link (nagu ankeedi soundträkk või nii)

Macklemore paneb trennis hästi liikuma! https://www.youtube.com/watch?v=JGhoLcsr8GA

Kristin TattarDISCGOLFAR

Kuidas sa discgolf’ini jõudsid?

Discgolfini jõudsin tänu sõpradele, kellega ma lihtsalt vaba aja veetmise mõttes läksin toona veel tundmatut mängu mängima. Esialgu ei paistnudki see nii kaasahaarav, aga kui ma sain teada, et tegemist on päris spordialaga, kus toimuvad võistlused ning kettaid on võimalik lennutada 100+ meetrit, siis mõtlesin, et sooviks ka õige tehnika käppa saada. Peagi sain ma mõned nipid selgeks ja mida paremini ning täpsemini kettad lendama hakkasid, seda rohkem hasarti see minus tekitas.

Millal ja kus toimus sinu esimene disgolf’i mäng?

Esimesed nii-öelda päris võistlused minu jaoks toimusid Järva-Jaanis ja Kõrvemaal, kus peeti 2014. aasta EMV. Enne seda olin löönud kaasa ka mõnel nädalamängul, mis erilist kaalu ei omanud. Mingi ime läbi õnnestus mul need esimesed meistrivõistlused võita ja peale seda hakkasin discgolfiga tõsisemalt tegelema ning rohkematel võistlustel käima.

Kes või mis sind inspireerib?

Mind inspireerib sisemine tahe olla milleski hea. Usun, et kõik tahavad midagi hästi teha - ükskõik, mis see ka poleks. Mulle meeldib see tunne, kui visked õnnestuvad täpselt nii nagu ma olen neid ette kujutanud ning kui ma tänu sellele saan ka kõrge koha võistlustel, siis see on boonuseks.

Mõni kummaline, põnev või lõbus seik seoses discgolf’iga?

Discgolfis on alati äge see, kui keegi suudab visata hole-in-one'i. See tähendab seda, et ketas visatakse tiialalt ühe viskega korvi. Mul on õnnestunud see umbes kümnel korral ja kõige meeldejäävam on neist Konopište esimesel rajal visatud 122 meetrine hole-in-one.

Mida tulevikult ootad?

Ma sooviksin minna järgmisel aastal MM-ile ning saavutada seal kõrge koht. Samuti on üks eesmärk esineda hästi EM-il, mis toimub järgmisel aastal Horvaatias. Pikemas perspektiivis tahaks olla üks teerajajatest discgolfi kui spordiala promomisel ning viia see mäng koolidesse ja õpetada lastele.

Kultuuri- või lihtsalt vaba aja soovitus?

https://www.youtube.com/watch?v=7aZICga5jsQ

s'PoomMC ja produtsent

Kuidas räppimiseni jõudsid?

Kombinatsioon erinevatest huvidest. Kirjutasin luuletusi juba väga väiksena päris meelsasti. Aga mul polnud nende jaoks väljundit. Näiteks, kuskil ette lugeda neid polnud mul julgust. Siis aga tuli hiphop muusika, mis andis võimaluse katsetada oma riimimisoskust rütmis ja muusikas, ning siin ma nüüd olen.

Millal ja kuidas sündis esimene esinemine?

Esimene esinemine selle konkreetses kultuuriruumis polnud isegi räppides, vaid beatboxides. Mäletan, et mulle anti ühel peol umbes 15 minutit, kus ma sain koos ühe oma koolikaaslasega esineda - mina tegin beatboxi, tema ladus riime. Kui ma ei eksi, siis ta esitas riime ühest Fugees’i loost. See kõik toimus Tartus, klubis Varjend, kuhu mahtus ainult kindel arv inimesi oma väikse pindala tõttu. Aga rahvale meeldis, tantsiti ja hüpati, higi tilkus laest! Aasta oli umbes 2000 vms. Enne seda olin aga kordades esinenud koos kooli poistekooriga mööda ilma. Üksikult ka kui algaja pianist. See viimane oli igakord palju hirmuäratavam kui ükspuha milline esinemine mu elus.

Kes või mis sind inspireerib?

Kuna mul erinevaid hobisid on mitmeid, siis mind inspireerivad väga mitmed elemendid. Kindlasti on väga suur osakaal inimestel, kes on mu ümber - juhuslikult või vabatahtlikult. Ma hästi palju panen muusikasse seda, mida ma näen ja kuulen enda ümber toimumas. Kõiksugu probleemid ja heaolu kantakse lindile lõpuks.

Mõni kummaline, põnev või lõbus seik seoses räppimisega?

Kunagi ammu, kui ma olin Chalice’i sidekick tema esinemistel, sõitsime Pärnusse esinema, teadmisega, et saame sealt kohe raha, mille eest sõita Tartusse tagasi õhtul. Peale esinemist saime aga teada, et raha jagatakse alles festivali lõpus, mis oli kahe päeva pärast. Meil polnud kellelgi nii palju raha, et sõita Tartusse, rääkimata söögist või joogist. Istusime keset Pärnut ja mõtlesime, mida teha. Õnneks pakkus meile öömaja üks Chalice’i fänn ning saime öö veeta katus peakohal. Aga ega probleem ei saanud sellega läbi. Tartusse oli endiselt vaja saada, kuid raha endiselt polnud. DJ Kayot, kes käis vahetult enne Pärnu sõitmist Eesti Kunstiakadeemias sisseastumis katsetel, omas hunnik erinevaid markereid ning paberiblokki. Kamba peale tuli idee istuda ranna vastu parki maha ning hakata tegema inimestest portreesid - seda muidugi kõike naljaga. Kuna me DJ Kayotiga olime mõlemad kunstikoolis käinud, siis meist said kunstnikud, kes tegid portreesid, ning Chalice tegi meie kõrval möödujatele reklaami: “Laske teha endast kiirportree! Kõigest 25 EEKi! Ei…. 5 EEKi, kui tulete kohe!”. Esimene inimene tuli, istus maha ja läks meie lollusega kaasa. Kuid ta ei teadnud, et ma olin 3 aastat krokiid õppinud, kus pead 5 minutiga põhijooned inimesest paika saama, seega 5 minutiga sain ma temast väga asjaliku portree, millest ta oli väga vaimustatud. Ütles, et läheb randa ja soovitab veel inimestele. Ja nii läkski. Ma arvan, et me tegime oma 15-20 pilti. Ma veel tegin ühe grupipildi, mille eest maksti 30 EEKi. Paljud maksidki rohkem, sest nad ootasid täiesti suvalist sirgeldust. See kõik juhtus mingi 1,5 tunniga ning me saime piisavalt palju raha, et minna sööma ja osta piletid Tartusse.

Mida tulevikult ootad?

Ootan aega, kus mul oleks võimalus vabalt tegeleda oma hobidega, ning see olekski mu elu. Kui muusika toidaks ennast juba niimoodi ära, et ma ei pea muretsema, palju sinna raha läheb, oleks kõik väga hästi juba. Anda plaate välja nii, et need poleks ainult nullisaamise eesmärgil. Saaks soetada ehk uusi vahendeid muusika tegemiseks. Saaks luua muusikat sellisena, nagu ta su peas lainetab. Vabadust finantsmuredest selles loovas keskkonnas - see avaks nii mõnedki uued lähenemised ja hoiakud.

Kultuuri- või lihtsalt vaba aja soovitus?

Tegelda spordiga. Sport on vahend tõmbamaks iga inimest rutiinist välja. Minul on Ameerika jalgpall. Igakord, kui ma astun väljakule, kaob kõik muu. Ma elan siis ainult tolles ajahetkes. Kõik muu on täiesti ebaoluline. Kas tuled rahaga kuu lõpuni välja? Kas vesi tilgub köögikraanist? Kas pruudiga on kõik korras? Mis mu elust saab? Kas maailm on lapik? Sellest kõigest on jumala suva. Mul on mu meeskond ja me võtame sellest maksimumi - ülim vabastus.

Mõne lemmikloo link (nagu intervjuu soundträkk või nii)

https://www.youtube.com/watch?v=XoQW2O75RTI

Hans Markusloodusfotograaf

Kuidas loodusfotoni jõudsid?

Loodusfotoni jõudsin mitme erineva põhjuse koosmõjul. Loodus on mind väiksest peale huvitanud ja võiksin tuua mitmeid näiteid lapsepõlvest, mille põhjal võiks öelda, et olen loodusest või fotograafiast huvitatud. Näiteks lastele mõeldud loodusraamatute lugemine, ise vendadega metsas onnide, vibude ja mõõkade tegemine ja algkooli ajal sai tehtud korralik kaardimäng loomadest, milleks kasutasin "Suure loomade atlase" fotosid, mis pere seebikarbiga maha pildistasin. Põhjuseks just see, et need loodusfotod tundusid nii ilusad ja tahtsin ise ka üks päev sedasorti ilusaid fotosid teha.

Kuid otseseks loodusfotoni jõudmise ajaks peaksin siiski hilisemat aega, kui tegelesin jalgrattaspordiga. Kuna jalgratturitel on talviti kombeks korraldada pikki matkasid, siis see vana harjumus jäi mulle sisse, isegi kui ma enam tõsisel tasemel trenni ei teinud. Üks hetk hakkasin oma matkadele pere fotoaparaati kaasa võtma ja nii hakkas huvi looduse jäädvustamise järgi üha kasvama. See oli 2013. aasta sügisel.

Millal ja kuidas sündis esimene enda tehtud loodusfoto?

Selle sama kaardimängu, millest ennist juttu oli, protsessi käigus tegin ise mõned fotod, mida kaartidel kasutasin. Esimene pilt, mille siis tegin, oli jõe peal ujuvatest partidest 2004. aasta suvel. Ilmselt on ka varasemaid fotosid, mida võiks nimetada "esimeseks loodusfotoks", kuid selle looga on tekkinud eriline mälestus.

Kes või mis sind inspireerib?

Looduses käima ja fotosid tegema inspireerib mind peamiselt kaks asja. Esiteks loodus ise - need erilised hetked ja kohtumised, mida mul on tänu fotoaparaadile võimalik talletada ja teistele edasi anda. Kuid samuti see, kui minu fotod ja lood inspireerivad teisi. Viimaste aastate jooksul olen kuulnud väga palju sõpru ütlemas, et oh Hans, su lood ja fotod on nii ilusad, et lähme koos metsa! "Tahaks sinuga kunagi kaasa tulla!". Samuti tunnen, et näiteks 20 aasta pärast oma tegemistele tagasi vaadates tahan tunda, et olen looduse heaks midagi ära teinud.

Mõni kummaline, põnev või lõbus seik seoses loodusfotograafiaga?

Looduses olles on juhtunud tihti väga meeldejäävaid lugusid ja neid võikski jutustama jääda. Praegu esimene, mis pähe tuleb, juhtus eelmise aasta varakevadel, kui püüdsime sõbraga metsas läbi võsa tungida. Selle käigus tegime paratamatult üpris palju lärmi, kuid järsku jäime ootamatult seisma, sest oleks äärepealt magavale kährikule peale astunud. Üllatav oli, et ta polnud meie valjuhäälse lähenemise peale üles ärganud. Jah, osad kährikud võivad küll talveund magada, kuid see konkreetne isend magas lume peal, tundus, et tema ei olnud sügavasse unne vajunud. Püüdsime vaikselt lahkuda ja meist jäi ta sinna maha magama.

Mida tulevikult ootad?

Loodusfoto osas ootan kindlasti, et leiaksin rohkem aega, et loodusesse minna ja õpiksin loodust (eriti loomi) üha paremini tundma. See on hea foto edu saladus. Kuid üldisemalt rääkides, kuna olen poole kohaga loodusgiid ning mulle meeldib väga teha loodusturismiga seonduvaid videoid, siis tahan tööalaselt rohkem oma aega panustada loodusturismi edendamisesse läbi visuaali.

Kultuuri- või lihtsalt vaba aja soovitus?

Võtta lugeda läbi mõni hea raamat või minna suvel varahommikul (kella 3-4 ajal) rappa päikesetõusu vaatama. See on midagi erakordset, mida kõik peaks kogema!

Mõne lemmikloo link (nagu ankeedi soundträkk või nii)

Eelmise aasta lõpus sai tehtud muusikavideo oma heale tuttavale, Kanadast pärit DJle. See on juba üks põhjus, miks see laul on mulle eriline. Päris alguses, kui tal see lugu valmis sai ja ta saatis selle mulle kuulata, siis tundsin, et see on kohe kindlasti mu selle aasta lemmiklaul. Kuna see lugu tõesti meeldis mulle väga, siis seda enam soovisin talle sellest video teha. Lugu saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=zaYravFO0vk

Liisatätoveerija

Kuidas tätoveerimiseni jõudsid?

Tätoveerimise soovi mõtteni jõudsin tänu oma gümnaasiumiaja sõpradele, kes selle idee mulle pähe sokutasid. Alguses tundus see kõik mulle absurdne, kuid sellegipoolest saatsin paarile tätoveerijale oma soovi koos tööde portfoolioga. Kaili Aavik oli ainuke, kes mind oma jutule võttis ja sealt kogu see lugu alguse saigi.

Millal ja kuidas sündis esimene enda tehtud tätokas?

Esimene tätoveering sai tehtud väriseva käega oma selle aja ühele sõbrale. Kavand oli ise tehtud ja täiesti okei, sest joonistanud olin ma aastaid, tätoveering selle eest mitte väga. Liiga aeglase tätoveerimisega tahtis joonis naha pealt maha kuluda ja kuna ei julgenud väga sügavale suruda ka, siis enamus tindist paranes ka välja. Tätoveeringut pidi mitu korda üle tegema, enne kui tuli joonistusele vastav pilt.

Kes või mis sind inspireerib?

Laias laastus inspireerib mind kõik mu ümber aga ennekõike loodus, spordialad millega tegelen, reisimine ja muidugi mu enda koerad. Mu elu eesmärk on enda ümber leida inimesi ja olukordi, mis inspireeriks ja motiveeriks mind. Kunst vajab seda.

Mõni kummaline, põnev või lõbus seik seoses tätoveerimisega?

Minu esimesel Tattoo conventionil (the Great British Tattoo Show) arvati, et ma olen suvaline saalitöötaja, kuna mul polnud nähtavaid tätoveeringuid ja nägin liiga noor välja selleks, et sellisest üritusest osa võtta. Õnneks suutsin tõestada oma oskusi ja tõin ürituselt koju kaks auhinda ühe töö eest. Üks auhindadest oli "best of Convention" (ürituse parim).

Mida tulevikult ootad?

Kiiremini, kaugemale, kõrgemale! Pole kindlaid eesmärke, lähen kaasa sellega, mis tuleb. Kindel on see, et tuleb ennast pidevalt lükata mugavustsoonist välja, muidu arengut ei ole. Vahet pole, millisel alal.

Kultuuri- või lihtsalt vaba aja soovitus?

Reisi nii palju, kui aeg ja rahakott lubavad. Vahet pole kas nädalavahetuseks Võrru või paariks aastaks Austraaliasse tööd tegema. Iga võimalus on seda väärt. Iga reisiga avastab midagi uut nii enda kui ka teiste kohta enda ümber. Ainult nii laiendame oma silmaringi ja kasvatame mõistvat suhtumist teiste suhtes.

Mõne lemmikloo link (nagu ankeedi soundträkk või nii)

https://www.youtube.com/watch?v=iWza_On7ajs